Berni alpi karjakoer

Berni alpi karjakoer on mõnus kaaslane inimesele, kellel on piisavalt aega ja tahtmist koeraga tegelemiseks. Ta on pereliige, kes tahab osa võtta kõikidest toimingutest ja tulla kaasa igale poole kuhu vähegi võimalik. Ta küsib iga päev mitmeid kordi tuppa, kuigi tema paksust kasukast võiks arvata, et tegemist on õuekoeraga. Jah, seda kindlasti, berni alpi karjakoer on vaieldamatult õuekoer, kuid ta peab sageli saama tuppa oma pere juurde, ta vajab oma pere lähedust, et täieõigusliku pereliikmena elust rõõmu tunda. Talvel, kui maapind on külmunud ja lumi maas, on lihtsam, muul ajal aga toovad käpad tuppa nii palju liiva, et tolmuimeja lendab üle põranda peaaegu iga päev, muidu tekib tunne nagu elaks laudas.
Kuna tegemist on suure ja jõulise koeraga (meie Pisike kaalus viimati 52 kg), siis on äärmiselt oluline koolitamine, kindlate reeglite kehtestamine ja usaldusel põhineva hea suhte loomine. Nähtud vaeva tulemuseks on koostöövalmis, õnnelik, rõõmsameelne ja tasakaalukas koer. Elu koolitatud koeraga on märksa nauditavam ja pakub tunduvalt rohkem rõõmu nii koerale kui pererahvale. Läbi on vaja mõelda iga liigutus mida teete ja hetkekski ei tohi unustada, et iga ühekordne järeleandmine võib saada reegliks.
Kui oled koerale korra midagi lubanud, siis ei tohiks seda edaspidi kunagi keelata, sest koer ei mõista, miks vahel võib ja vahel mitte ning üritab ikka ja jälle uuesti. Olgu see siis toidulaua ääres maiuspala lunimine või elutoa diivanil lesimine. Pidev keelamine muutub tüütavaks ja stressab asjatult nii pererahvast kui koera. Algul võib pisike armas kutsikas diivanil küll tore olla, kuid 1,8 meetrise siruulatusega volask diivanil teile istumisruumi enam ei jäta. Nii olemegi kõiki osapooli rahuldava lahenduseni jõudnud - istume aeg-ajalt kõik koos rõõmsalt toapõrandal, ruumi jätkub kõigile. Sõbrake arvab tänaseni, et on pisike sülekoer ja üritab end sülle istuma sättida. Vastutasuks süles istumise eest immiteerib ta kirpude tapmist esihammastega õrnalt näkitsedes. Ega sellist õrnutsemist kaua kannatada ei jaksa, kõdi muutub peagi väljakannatamatuks ja tuleb proovida kui hästi on koerale selgeks saanud, mida tähendab sõna „ei“.
Koolitusega alustasime Tarkade Koerte Klubi kutsikakoolis. Esimesene õpitav harjutus, millel rajanes kogu edasine koolitus, oli „kontakti loomine“. Koolitusel kasutatavaks maiuseks sobib suurepäraselt tükeldatud sea või looma süda ja jahedate ilmadega on hea kätte tõmmata sõrmeotsteta sõrmikud. Pärast mõnekuist kutsikakooli leidsime väga hea treeneri Alfitina Petrova, kelle juures individuaaltrennis käies tänaseni teadmisi omandame. Berni alpi karjakoer õpib kiiresti ja tema koolitamine on puhas rõõm. Ei häbene tunnistada, et minul võtab õppimine märksa rohekm aega kui Frankiel. Nüüd mõistan suurepäraselt kord treeneri Aivo Oblika kuulekuskoolituse loengul kuuldut, kus ta muuhulgas rääkis, et teenistuskoerte koerajuhtide väljaõppel alustatakse koolitust ilma koerata. Kuna ma pole koera koolitamisega varem tegelenud, siis õppida on väga palju. Suureks abiks olid kasvataja nõuanded, alates sellest kuidas koera harjutada nii kaela- kui jalutusrihmaga, kuni selleni, kuidas näitusel koera esitleda ja autoväravast välja sõita nii, et koer avatud väravast välja ei jookse. Tänu koolitusele on igapäevased jalutuskäigud tunduvalt nauditavamad, sest Frankie saab vabalt ringi lipata ja jaulutusrihm on meil kaasa võetud vaid igaks juhuks. Selleks, et rihmata jalutamas käia peavad hästi selged olema käsklused „siia” ja „oota” ning jalutama minnes tuleb alati midagi maitsvat tasku pista, et käsklusele reageerimist oleks võimalik premeerida. Viimane maius peaks taskusse jääma kuni koduväravani, sest iial ei tea, mil mõni ahvatlev kass või mis iganes kiusatus kiiret reageerimist nõuab ja oh häda, kui tubli sõbrake sellises olukorras preemiata jääb. Värav kinni ja viimane maius suhu ning kõik on rõõmsad! Liiga uljaks ei maksa siiski minna, sest turvalisus ikkagi eelkõige ja rihmata võib siiski jalutada vaid metsas, põllul ja väikestel külatänavatel, kus liiklus praktiliselt puudub ning tee on nähtav kaugele ette ja taha. Koolitusega nähtud vaev tasub end igal juhul ära, nõuab küll aeg-ajalt mõningast enesepiitsutamist koerajuhilt, kuid see-eest annab põhjust rõõmustada igale koerale. Mis võib veel suuremat rõõmu pakkuda kui sõbrakese säravad silmad ja väsimatult töötav sabamootor!
Kuna berni alpi karjakoer on loomult tark ja intelligentne vajab ta regulaarset mõttetööd, aktiivsust ja igapäevast tegelemist. Koer on karjaloom, kellega tuleb tegeleda iga päev, sest kui jätad mõne päeva vahele, ignoreerid teda, tunneb ta end karjast väljaheidetuna. See on suurim karistus ja nii tekib koeral stress. Karjas elamise eesmärk on kõigi karjaliikmete rahu ja heaolu. Kuuleka koera elukvaliteet on kõrgem, ta teab, mida temalt oodatakse, mistõttu on tal lahedam elada. Elu on nii koeral kui pererahval stressivaba ja kooselu mugavam. Kui karjasuhted on paigas, ei oma tähtsust paljuräägitud põhitõed selle teemal kes esimesena uksest ja väravast sisse või välja peab minema, kes esimesena külalisi tervitab, kes enne sööb jne. Koer jälgib inimesi 24 tundi päevas, mitte vaid need mõningad ületähtsustatud sekundid ja minutid. Koerapoolset algatust tuleb alati premeerida ja temaga mängida, kui ta sulle midagi toob. Nii saad endale aktiivse, laheda ja alati rõõmsameelse kaaslase, mitte „kohverkoera”, kes kuulekalt kõiki käsklusi täidab ja korralduse peale isegi mängib, kuid kellel puudub oma isiksus, algatusvõime ja säde silmis.
Esimesi lihtasid käsklusi võib koerale õpetada juba kutsikapõlvest alates, kuigi suurem osa ajast peaks selles vanuses jääma mängule. Sikutamismänge mängides ära võta koeralt kunagi tema köit või muud mänguasja, see peab jääma koerale. Muidu paned koera olukorda, milles oleksid sina, kui näiteks sulle tuuakse lauale maitsev praad, sa võtad noa ja kahvli, et sööma asuda ja sel hetkel viiakse taldrik laualt minema. Enne tõsisema kuulekuskoolitusega alustamist peab koer olema täielikult väljaarenenud, vähemalt 1,5 aastane. Näitusekoolitust seevastu peaks ettevaatlikult õpetama aga juba enne koera juunioriikka jõudmist, s.o. enne 9-kuuseks saamist. Näitusekoolitust tehes on hea kasutada sama näituserihma, mida näitusel. Koolitus tuleb teha koerale meeldivaks läbi mängu ja maiuse, alustades ja lõpetades alati nii kodus kui näitusel koera jaoks meeldivalt. Siis hakkab koer näituserihma nähes alati rõõmust kepslema, töötab innukalt ja õpib kergelt. Seismise harjutamist tuleks alustada alates paarist sekundist, pikendades aega sekundi võrra üle mitme päeva. Hiljem võiks varieerida aega, hoides seisuasendit kord pikemat, siis jälle lühemat aega. Esimesele näitusele minnes oli Frankie õppinud seisma vaid 10 sekundit, nii pidin teda ikka ja jälle uuesti seisma panema vist küll kümme korda järjest. Rahval oli kindlasti nalja palju aga ega meie sellest ennast häirida lasknud. Oleksin muidugi võinud Frankiel ka kõvasti kaelarihmast haarata ja teda jõuga kinni hoida, kuid selle eest hoiatas meie treener Alfitina Petrova. Nii tunneb koer end ebamugavalt, talle ei meeldi sundimine ja nii võib koeral kaduda igasugune isu edaspidi näitusele minna. Nii me siis rõõmsalt kohtuniku eest tiirutamistantsu tegimegi, seisime 10 sekundit ja ring, 10 sekundit ja jälle ring jne. Kutsikatele ja juunioridele annab kohtunik paljugi andeks, ega koer sellest koledamaks muutu, et ta pikalt paigal ei püsi. Frankie sai elu esimesel näitusel, Šveitsi Alpi Karjakoerte erinäitusel tulemuseks suurepärane/3 ja olime mõlemad selle üle ülirõõmsad, ainsaks veaks luges kohtunik Frankiele kerge tüseduse, ribikondid olid küll tunda, kuid mitte piisavalt. Andsin sõrme, aga koer ja näitused võtsid südame. Iial ei osanud arvata, et koera koolitamine, temaga jalutamine ja näitustel käimine võiks kujuneda oodatud ja põnevaks, üheks parimaks vaba aja sisustamise vormiks (paari muu hobi kõrval).
Berni alpi karjakoer on loomult julge ja enesekindel, kuid sellest hoolimata tuleb talle pakkuda võimalust sotsialiseerumiseks teiste koerte ja inimestega ning võimalikult palju erinevadi kogemusi esimestest elukuudest alates. Koera tuleb harjutada autosõiduga, pesemisega, lifits sõitmisega, trepist käimisega, arsti külastamisega jms., siis pole kunagi vaja karta, et ootamatus olukorras toimingu vajalikkust selgitama hakata tuleb. Igale koerale on oluline, et iga esimene toiming, mida ette võtate annaks positiivse kogemuse. Selleks tuleb varuda nii aega kui kannatust. Frankiel polnud kuskil võimalust ei trepist käimist ega liftisõitu harjutada. Seepärast võtsin ta teadlikult kaasa Kennelliitu, kus saime proovida elus esimest korda mõlemat korraga. Esimest korda kõlavasse trepikotta astudes suhtus Frankie minu suureks üllatuseks treppi äärmise umbusaldusega. Kogu tavapärane vaprus oli hetkega kadunud ja ta oleks kohe esimesel võimalusel hea meelega kiirelt tuldud teed tagasi läinud. Mingil juhul ei tohi kartvat koera ei jõuga sundida ega rihmast tirida. Koeraga tuleb rahulikut, rõõmsalt ja julgustavalt rääkida ning meelitada, mingu selleks siis aega kui palju tahes. Kindlasti tuleb pärast sooritust ohtralt kiita ja võimalusel maiusega premeerida. Liepajas näitusel käies nägin ühte labradori, kes kõhuli trepil lamas ning trepist üles tulemast keeldus. Ma ei jäänud vaatama, millega see lugu lõppes, kuid positiivset näitusekogemust see õnnetu koer kindlasti ei saanud.
Elu esimesele näitusele minnes oli selle päeva kõige tähtsam eesmärk positiivse kogemuse saamine. Mitte mingil juhul ei tohi mõelda tulemusele. Kogu tähelepanu peab olema koeral ja tema meeleolul. Kui esimene näitus juhtub olema siseruumides võib kõva lärm suures kajavas ruumis koera ehmatada. Kartust saab leevendada rõõmsal toonil koera julgustades, peab vaid jälgima, et õiget hetke maha ei maga ja esimest hirmu märgates tuleb kiirelt tegutseda. Just sel põhjusel on parem elu kõige esimeseks näituseks välinäitus valida. Hoolitseda tuleb selle eest, et juua oleks kaasa võetud rohkem kui tavaliselt terve päeva peale kulub ja maius ei lõpeks ootamatult. Frankie lemmikmaiuseks näitustel on juust, see maitseb hästi ja on mugav kasutada, ei määri sõrmi. Ringist tulles ei tohiks unustada maiust kotti, seda tuleks jagada heldekäeliselt ja kindlasti tuleb sõbrakest rõõmsameelselt kiita ja tunnustavalt patsutada. Järgmistele näitustele minnes koer juba teab, et see on üks vahva koht ja läheb sinna suurest rõõmust saba liputades.
Berni alpi karjakoer ei karda arsti juurde minna ega märkagi kui talle süsti tehakse, kui ta tähelepanu rõõmsa vestlusega kõrvale juhtida ja samal ajal innukalt sügada. Igaks juhuks tuleks muidugi peput ikka kinni ka hoida, et ta ei võpataks ja sellega endale ise haiget ei teeks. Ussirohi või mõni muu hädavajalik tablett on hea keerata juustu, singi vms maitsva sisse ja ega ta sellist maiust saades pikalt mäluma hakka, maiuspala kugistatake kiirelt alla ja nii on tablettide andmine imelihtne. Bernidel on suhteliselt kõrge valulävi, nii ei ole suureks probleemiks ravimine ka natuke tõsisemate probleemide korral. Kord pidime Frankiel ravima mädast ja põletikulist käpapadjandit, mis oli tugevalt paistes. Kahjuks ei avastanud me seda haavakest kohe vaid umbes viis päeva hiljem nagu arsti juures selgus. Frankie ei reetund oma probleemi enne kui põletik tekkis. Ta istus jalutuskäigu ajal maha, lükkas oma ninakese haige käpa alla ja tunnistas sel moel ise puhtsüdamlikult üles, mis talle muret teeb. Sõitsime kohe arsti juurde, kus saime kuulda, et tegu on umbes 5-päeva vanuse probleemiga ja teha pole muud kui haava lilla veega puhastada ning põletiku vastu antibiootikumi anda. Kuidas siis puhastada haava varbal, mis on paistetunud kaks korda jämedamaks, veritseb ja mädaneb? Kes suudab rahulikult sellist valu kannatada? See on Berni Alpi Karjakoer. Sidet vahetades ta küll võpatas ja jalutas rahulikult eemale, kuid pärast paari ringi ümber toa istus maha, ohkas ja pani oma haige käpakese mulle sülle. Kui peab, siis peab. Ei olnud teda vaja kinni hoida ega ühtegi muud liigutust jõuga teha. Rahulikult loputasime lilla lahusega ja kui tupsutamine liiga tugev oli andis ta vaikse niutsatusega märku - ole veidi ettevaatlikum, ära siis ikka nii julgeks ka mine!
Berni alpi karjakoer vajab mõõdukat liikumist, kuid ta ei ole jooksukoer, talle ei sobi jooksmine jalgratta kõrval. Kõige parem tema liigestele ja lihaskonnale on igapäevane ühtlane koormuse jaotamine kogu nädala vältel. Tavaliselt on nädalavahetustel koera jaoks rohkem aega kui tööpäevadel, mistõttu tehakse neil päevil pikki matku arvates, et see on piisav koera liikumisvajaduse rahuldamiseks. Noore, alla aastase koera jaoks on selline järsk koormuse muutus aga pigem kahjulik kui kasulik. Nõrgad treenimata lihased võivad pärast suurt koormust pingesse minna, valulikkust ja seeläbi lonkamist põhjustada. Berni karjakoerale on kõige parem kui ta saab lisaks vabale liikumisele oma aias igal päeval vähemalt kord päevas käia 15-30 minutilistel jalutuskäikudel, kui rohkem aega raske leida on. Nädalavahetusel võiks pikemaid matku teha ja tavapärasest igapäevasest jalutusringist põnevamaid paiku nuuskimiseks ette võtta. Frankie igahommikused jalutuskäigud on meie lahutamatu päeva osa. Alustasin hommikuste jalutuskäikudega 2006. aasta kevadel, mil jalutama minek langes päikesetõusu ajale. Nähes koera ohjeldamatut rõõmu ja silmapiiril tõusvat päikest ning tõmmates kopsudesse virgutavat kevade hõngu, sain kohe esimestest jalutuskäikudest niivõrd positiivse elamuse, et tekkis sõltuvus. Sügise saabudes olime mõlemad juba lootusetud varahommikuste jalutuskäikude täielikult väljakujunenud narkomaanid. Nii ei heidutanud meid ei vihm ega üha pimenevad ja jahenevad sügishommikud. Sajustel hommikutel tegime lihtsalt lühema ringi, ega siis pole olemas halba ilma kui soojad riided seljas ja õnnest kepslev rõõmus sõbrake kõrval.
Vahel võib siiski ette tulla, et mõni tavatult pikk matk on käpakesed ära väsitanud nagu parematel sportlastelgi aeg-ajalt ette tuleb. Või on lihased pinges äkilistest sööstudest kas ettevaatamatu kassi, tüütu postiljoni või hulljulge varese järele. Tuleb ette päevi, kus ka kõige suuremate korduvate jõupingutuste tulemusena ei õnnestu oravat puuotsast kätte saada. Siis aitab järgmistel päevadel käpakesi turgutada mmm-mõnus massaaž. Kuna berni karjakoer armastab oma pererahva lähedust ja lausa nõuab esikäppa tõstes tähelepanu, paitusi ja sügamist, siis miks mitte pakkuda oma sõbrakesele täielikku massažimõnu. Nii ei lähe televiisori ees istutud aeg asjatult luhta ja samas saate oma koerale naudingut pakkuda. Frankie juba teab, mis ees ootab kui esimesed paitused üle külje tulevad, poisil lähevad silmad suurest mõnust pahupidi ja minul nägu naerule. Siin pole keerulist midagi, kaks korda kolm tundi teooriat vaheldumisi kaks korda kolme tunnise praktikaga koos oma koeraga, lisaks loeng haigustest ja nii lihtne see ongi. Soovitan Irina Puki koertemassazikursust, mida korraldatakse ühe kursusena masaažikoolis. Tsiteerin kursuse lühitutvustust: „Kursus sisaldab ka enam levinuid haiguste tutvustamist, mida saab ravida või leevendada massaažiga. Suurem osa kursusest on praktiline osa, kuhu tuleb tulla oma koeraga. Te näete, kui kiiresti teie koer muutub: koer, kes on kutsikast saadik saanud massaaži areneb proportsionaalselt, on palju tervem võrreldes oma vendadega ja õdedega. Kõikidele koeraomanikele oleks kasulik see koolitus läbida.”
Berni alpi karjakoera iseloomustab suurepäreselt artikkel siin ja väga hea ülevaate tõu ajaloost leiate siit.

Mis maitseb bernile?
Toores looma või seamagu, mida bern kugistab 1 kg/min (st. kilo magu minutiga), kuigi tavaliselt annan talle siiski alla kilo, umbes 500-700 g korraga, 3 korda nädalas. Magu on konkurentsitu lemmiktoit, siis tuleb tükk tühja maad ja seejärel kõik muu, mis hamba all ei karju: krõbuskid, mitmevilja puder piima ja lihaga, süda (sea, looma, kana), maks, kõri, keedetud kamar, lõhe ja forelli kõhuääred, looma säärekont ja põlveliiges lihaga, riivitud porgand külmpressitud päevalille- või kalaõliga, must leib, maasikad, vaarikad, tikrid, banaan, hiinakapsas, kohupiim, kodujuust, piim, hapupiim, keefir ja muidugi suur lemmik – juust.
Berni karjakoer kasvab väga kiiresti, mistõttu on äärmiselt oluline õige toitumine. Hoolikalt tuleb jälgida kasvataja